Renner – Hoeneke kroonika kirjutab:
14. Mail 1343.a. peeti Sõjamäel, praeguse Jüriöö pargi maa-alal maha otsustav lahing Liivi ordumeistri von Dreilebeni raudmeeste ja eestlaste maleva vahel.
Ehkki kroonika andmeil langes selles lahingus ligi 3000 eestlast, tõendas Jüriöö ülestõus nagu hilisem Vabadussõdagi, et vabadusaade on olnud läbi aegade eestlase hinge jaoks väga oluline.
Rahvusliku eneseteadvuse kasvuga on alati ka suurenenud huvi oma maa mineviku vastu, vabaduse eest võidelnud sangarite austamise ja koduümbruse kaunistamise vastu.
Kõik see viis otsuseni jäädvustada esivanemate mälestust. Jüriöö pargi rajamist alustati Sõjamäe hiie nime all juba 1935.aastal, Sõjamäe Kaunistamise Komitee algatusel.
Sõjamäe hiiena oli kavas rajada suurim pühapaik Eestimaa pinnale, kus eesti rahval oleks olnud võimalus hoida oma ühtekuuluvustunnet ja viia väärikalt läbi oma suurpäevade tähistamisi, nagu seda sel ajal olid Eesti Vabariigi aastapäev, Jüripäev, Võidupüha jne.
Valmisid suurejoonelised projektid parimatelt arhitektidelt, hiie lõpliku kujundamise projekti koostamine usaldati arhitekt J. Ostratile.
Sõjamäe hiis pidi koosnema seitsmest eestlaste jaoks pühast elemendist :
- Rahvakogunemise lagendik – hobuserauakujuline muruga kaetud lagendik, mis pidi mahutama kuni 18 000 inimest.
- Urila – asub maa sees. Maapealne osa on kõrgendatud, mille keskel paikneb urikivi. Maapõue ruumis asetseb nimetu rahvuskangelase põrm ja hoitakse igavene tuli.
